ANNELI BEEBIBLOGI: hüvasti, kauaoodatud rasedus
Foto: fotostuudio Sumin

Kuigi sellest on tänaseks möödas üle aasta, mäletan seda päeva nagu see oleks olnud eile. Ka hinges on veel tänaseni haavad, mis ilmselt ei parane mitte iialgi. 

Olin oma rasedust vanemate eest varjanud üle 2 kuu ning lõpuks oli käes päev, mil sõitsime Eestisse ning pidime suurest rõõmusõnumist neile teatama. Olin lasknud selle puhul teha neile mõlemale pluusi, mille peal ilutses kiri “Vanaema/vanaisa aastast 2015 ja 2019.” Pluuse kätte saades ei osanud kumbki aimata, mis tähtis sõnum selle peal ilutseb ning kui nad lõpuks paki avasid ning kirja nägid, olid mõlemad väga õnnelikud  nii ema kui ka isa teadsid, et olime juba pikka aega last tahtnud, kuid siiani polnud see õnnestunud ning mõlemad ootasid väga teist lapselast. 

Terve ülejäänud õhtu möödus suures õnneuimas ning rääkisime sellest, millal lapsuke ilmavalgust näeb, kuidas järgmisel aastal mehe isapuhkuse ajal terve suve Eestis plaanime olla jne. 

Kätte jõudis uus päev ning olin Soomes teinud suure kapipuhastuse ja plaanisin viia riided õe kirbuturule müüki. Riideid boksi riputades tundsin korduvalt kõhus teravaid torkeid, kuid arvasin, et ju on see tingitud seismisest ega pööranud sellele suuremat tähelepanu. Boksid valmis seatud, läksime mehega tagasi minu vanematekoju ennast sättima, sest samal päeval pidas mehe tädi oma juubelit, kuhu meid oodati. Ühtäkki tundsin sooja voolust ning vetsu tormates avastasin, et mu aluspüksid olid verised. Olin täielikus šokis, vetsust väljudes hoidsin nuttu tagasi ning ütlesin vanematele ja mehele, et ma veritsen. Kuigi meid kõiki tabas kerge paanika, üritasime jääda rahulikuks ja kiirustasime mehega Rakvere EMO-sse. 

Kui järjekord ükskord minuni jõudis, siis selle asemel, et mind koheselt ultrahelisse suunata, hakkas pihta hoopis üks pikk paberimajandus. Kuna mul puudub Eesti haigekassa, pidin täitma mingeid pabereid Euroopa ravikindlustuse kohta, minu passist tehti koopia jne. Tundus, et nende jaoks on kõige tähtsam paberimajandus, mitte patsiendi tervis ja enesetunne. Lõpuks said paberid korda aetud ning mind suunati kabineti ukse taha arsti ootama. Kohale ilmus meesarst, kes mind sisse kutsus ning abikaasa jäi ukse taha ootama. Tegu oli äärmiselt ebameeldiva arstiga, kelle suhtumine andis väga palju soovida. Kõigepealt tõreles ta minuga ainuüksi juba selle eest, et olin oma rasedakaardi koju jätnud ning vihjas sellele, et kui mul kaart puudub, kust ta üldse teadma peaks, et ma rase olen ja kui kaugel rasedus on. Lõpuks käskis ta mul siiski pukki ronida ning tegi ultraheli. Üsna pea teatas ta külma häälega, et südametööd ta ei leia ning kuigi rasedust oleks mul selleks hetkeks pidanud olema 10 nädalat, siis loode vastas suuruselt 8 nädalale. Panin püksid tagasi jalga ning kabinetist väljudes puhkesin nutma. Ehmatanud mehele suutsin kuidagimoodi läbi pisarate pomiseda, et ma ei ole enam rase ja meil ei ole enam last.

Kui ükskord kuidagi rahunenud olin, läksime kabinetti tagasi, kus arst ütles, et võin kas kohe tabletiabordi kasuks otsustada või minna koju ning kui olen ükskord otsustanud, mida edasi teha soovin, tagasi tulla. Tema hääles polnud mitte mingit kaastunnet, mitte mingit emotsiooni. Tunda oli ainult külmust… Saan aru, et tema jaoks olin vaid üks patsient sadade teiste seas, aga mingi kaastundenoodike arsti hääletoonis oleks võinud ju ometigi olemas olla. Naise jaoks, kes on just saanud niivõrd kurva uudise osaliseks, mõjub selline arsti suhtumine veel eriti jääkülma dušina. 

Koju tagasi minnes ning vanematele teatades, et kauaoodatud lapselaps jääb tulemata, puhkesid mõlemad nutma. Ka mina nutsin ja need olid oi, kui valusad pisarad. Ma olin nii kaua oodanud, et rasedaks jääksin ja kui see hetk lõpuks käes oli, võeti see mult lihtsalt ära. Olin saanud rasedust nautida nii vähe ja see kõik sai nii kurva ning traagilise lõpu.

Et asjas siiski päris kindel olla, käisime igaks juhuks kontrollis ka Pelgulinna sünnitusmajas, kuid ka seal öeldi sama mis Rakveres: südametöö puudus ja loode vastas suuruselt 8 nädalale. 

Järgmisel päeval hakkas verd juba rohkem tulema ning väljuma hakkasid ka tükid. Helistasin uuesti Rakvere sünnitusosakonda, kus mind esmaspäevaks kohapeale kutsuti ning tablettidega puhastus teha lubati. 

Olin omadega emotsionaalselt nii läbi. Peas keerlesid vaid mõtted, et minu kauaoodatud laps leiab oma lõpu vetsupotis, kus ma talle vee peale tõmban ja igaveseks hüvasti jätan. Laps, keda olin nii väga oodanud... teda lihtsalt polnud enam. Mulle ei jõudnud mitte kuidagi kohale, miks see kõik minuga juhtus ja mida ma teinud olin, et selle ära teeninud olin. Süüdistasin ennast, et üldse reisil käinud olin, sest ehk katkes rasedust just sellepärast. Heitsin endale ette, et ma ennast rohkem hoida polnud osanud ja arvasin, et kui oleksin teinud selle või tolle teistmoodi, oleksin veel ikka rase olnud. Vaid mõne hetkega oli suurest õnnest saanud midagi nii kurba, mis mult kogu jõu röövis ja mind taas musta masendusse ajas.